Mõttemasin

Ettekande taustaks on mäng Laheee. Ekraanil keegi Rosalinda, kes päästab maailma.

Ekraanil – This is Launch star ja Daniel räägib kaunist kevadhommikust. Daniel õpib nimelt  kultuuri uuringuid ja tema uurimus teema on virtuaalsed maailmas ja virtuaalsuse uurimine just kultuuri kontekstist. Tarmo on ka õpilane .  Koos Danieliga. 

Eelmisest esinejast tõusis õhku. Et enamik mänge on vägivaldsed, aga Tarmo läheb siit edasi Markuse teema koha pealt. Kui rääkida, kuidas arvuti mängud mõjutavad inimest? Kas nad muudavad inimest? Vägivaldsemaks?  Sama võib ju võrrelda ka Disneylandiga.. sealt ju tulevad välja ju noored inimesed, kas siis ka Disneyland  muudab inimesed nooremaks . Ühesõnaga, nad on üle keskmise tolerantsed.

Kindlasti on seal olemas aspekt, et mängud meid mõjutavad. Kuid seda virtuaalsust ja arvutimängu ei saa võtta üldistamisena.

Virtuaalne reaalsus. Antud hetkel käsitleme seda mängude kontekstis. Selleks, et luua virtuaalset reaalsust, on kongnitiivne funtsioon, ehk me püüame petta meeli.

Mängud muutusid reaalseks sellega siis, kui need ei lõppenud, kui sulgeda ekraan – tegemist on püsivate maailmadega. Alguses oli tegemist teksti põhise mänguga. Kirjeldavad, keskkonda, tegelasi jne.  Ühesõnaga, mäng on reaalne siis, kui ta ei kao ära.

Daniel esitab küsimuse, kas me ka midagi õpime sellest. Mis näiteks juhtub, kui sult ära võetakse arvuti? Virtuaalsuse kogemus jääb edasi. Miks me siis mängime arvutimänge – selleks on tagasiside. Kui võrrelda inimesi masinatega, inimestelt saadav tagasiside on juhuslikum.  Pole kindel hüpotees küll, aga sul on pidevalt garanteeritud tagasiside.

Arvutimaailm kui agency. Sa saad punkte ja ma liigun edasi. Ma saan virtuaalsuses suurendada oma seltskonda.

Alpimaailm Rocca al Mares. Tõelisus on tegelikus on sassis. See on üks küsimus. 

Rahvus ja riik.  Kui virtuaalsed need on?

Kui võtta ära teadmine, mis riigis sa oled, siis seda riiki ei ole. Riigi teevad inimesed, nad teevad selle kõige pealt oma peas ja seega on ka riik virtuaalne. Riik kui mõiste.  See juhatab sisse ka teema, kui püsivad on siis riigid? Näiteks, kui tundub, et reaalsed riigid ei ole püsivad, siis kas ei ole siin põhjus selles, miks luuakse uusi  nn. teisi riike.

Ma unustasin blogimise, kuna mäng allutas mu (M.P)

On teada, et on juhtumeid, kus inimesed leidsid, et nad elavadki virtuaalses maailmas, aga näiteks söömas käivad reaalses päris elus. Virtuaalses maailmas näiteks sai pizzat tellida päris maailma, Norathis näiteks toidame avitari reaalses maailmas .

Virtuaalsuse teket on võrreldud näiteks uue maailma avastamisega 15. sajandil.  Lisaks, uut maailma, luuakse millegi hea ja parema maailma loomiseks.

WWc kus maksad. Maailmad võimaldavad agencit.

Mängud konkureerivad päris eluga. Näiteks kodus õhtul, mida teha, see vaba aeg? Reaalses või virtuaalses maailmas.

Jäin ekraanile püsima (M.P) Üks elu läinud. Jama….

Zizek: reaalselt virtuaalsed.  Majanduse poolelt. Kuidas me suhestume rahaga. Kui virtuaalne on paberraha, see  pole küsimus, kaardiga maksmisel on mul mitkmeid virtuaalseid protsesse, mis mul kaardiga toimuvad, saab vastu aga reaalse leiva. Tegelt ei olegi mul ju seda raha üldse olemas olnudki. See viib järgmise küsimuseni, reaalsus, kus me oleme, kas see ongi siin üldse mingi arvutimäng? Mis moodi see tõenäosus on välja arvutatud?

N. Postrum. On vähe tõenäoline, et universusmis on teisi olendeid kui meie. Aga kui on, siis on suur tõenäosus, et neile oleme me nende jaoks mängus. Siin ei ole võimalik kohale minna ja seda seletada. Me ei suuda tõestada. kas see on osa suurest simulatsioonist.

Jäin jälle mängu vaatama, veel 2 elu!!!!!!!

Näiteks Matrixis ka ju elasid inimesed simuleeritud reaalsuses. Zizek: miks Matriks elas jagatud reaalsuses?

Tarmo: Kõik, iga üks on üks reaalne vaim, aga meie kõrval on simuleeritud tegelane.

Üldiselt me püüame ülehinnata asju ja kõike on äge ette kujutada ( Daniel viitab Otto van Buschile, Plektrum 2008, kus me nagu teadlased avastame aatomeid, aga seal on veel midagi ümber ja see on nagu päikesesüsteem jne jne kus elavad inimesed ja võib minna see süsteem minna lõpmatusse. Tehnoloogiaga aga tundus, et asi ei ole üldse lihtne)

You got a star – Ekraanilt

Millenia makeover (Raamat) USA generatsioon nüüd, kus kõik on mänginud lapsest saadik arvutimänge. Daniel ütleb, et tõesti on see, et me võtame virtuaalsusest kaasa reaalsusse virtuaalsuse kogemust ja me kanname seda üle ühiskonda. Viide Rainer Nõlvaku viitele, “Teha restart”. (Ühiskond kui arvuti, kokku jooksnud, aga kui uuesti ma teen, siis ei ava ma enam kõiki programme, vaid vaid neid millest me puudust tunneme)

Kokkuvõtteks. Ühelt poolt vahet tegemine virtuaalse ja reaalse vahel on praktikas üsna keeruline.  See eraldusjoon, seal vahel ei ole seina, seal on vahel membraan, seal saab liikuda läbi ühes ja teises suunas. Näiteks see sama põlvkond, kes on kasvanud üles arvutiga, on suure mastaabiline muutus, sotsiaalne muutus, kus virtuaalsed sõbrad on lapsel suuremad sõbrad, kui reaalsed sõbrad. Oluline on vaadata vahest mööda just interneti huvitavusest ja edulugudest, kõige selle kõrval võiks vaadata just seda, mida inimene virtuaalsusest kaasa toob ja kuidas see reaalsuses töötab. Me võime riskida siin jääda isolatsiooni.

Teema: Mis iganes, utoopia ja virtuaalsus. Mina ei ole masin !  (Mihhail Lotman)

Märkus: Räägime headest utoopiatest antud kontekstis. (Marge Paas)

Mis on Plektrum üldse? Vene keeles – mis on p (P)lektrum? Mediater. Mediater on vahendaja. Mängimine. Keda ja mida vahendab plektrum?

Luuletaja on prohvet ja annab millegi suurema teadaandeid edasi ja luuletaja ei tea, mida ta räägib?

 No kas siis on Plektrum luuletja, prohvet või mediater? (Marge Paas)

Antiigis kuuldi hääli, muusa hääli – luuletaja on vahendaja. Näeme vaid vahendeid.

Kirjutame keskkonda ja seal on hea salvestada. Aga mõelge Dantele. Tal ei ole kirjutusvahendit. Tal ei olnud keskkonda, kuhu salvestada.  Aga Dante läheb Põrgusse ehk virtuaalsusesse.  Käis ära ja juuksed olid põlenud. 

Mõelge, mis vahe on kivile kirjutamisele ja mis on tänase salvestuse vahel?  Vahendamine, või see mis vahendab, jätab selge pitseri. Pitser jätab jäljendi.

Koera jalutamine. See on koerale kui netipunkti külastus. Ta käib ja vaatab loeb teiste sõnumi ning jätab enda sõnumi. Koera jalutajal on hoopis teine eesmärk koera jalutamisel.

Oluline asi meie utoopilises maailmas on meie kultuuri rollid. Näiteks, kuidas on loomariigis, et emane valib isase, siis umbes renessanssini oli sama, aga siis muutus, kus hakkas isane (mees) valima naist. Kogu see soorollide värk on utoopiline.

Tagasi keele juurde. Meil on võimalik rääkida tulevikust. Asjad minevikus, olid ja mis on olevukus need on ja mis tulevikus – see on hüpotees ja/või soov. Siit jõuame oma utoopia teemale veel lähemale. Meil on illusioon, et inimene on sõna peremees ja meil on selle üle võimu. Aga minevikust on välja kasvanud, et see kui sa midagi ütled, sul on võimu. Sõna on tegelikkus. Väljendab seda. Sõna ja tulevik. Meil on arvamus, et meil on võimalus kontrollida seda sõna tulevikust.  Näiteks, vaadake Venemaa sõna kontrolli komisjon toimiv.

Kuidas me seda ikka teeme, seda kontrolli (Marge Paas)?

Mihhail: Me teeme plaani, mis mõjuab minu käitumist ja see oma korda teiste ja lõpuks kogu maailmas.  Miks me teeme seda? – Et oleks hea?!? siit tekibki utoopia.

Näiteks Utoopiat Thomas Morelt. Inimesed on võrdsed ja see on elu ratsionaalne korraldus, ja sellisedi konstruktsioone me näme palju. More oli esimene, kes seda kasutas, aga see ulatub Platoni ideaalse ühiskonna kirjeldamiseni. Või Veera Pavlova neljas uni.

Plaanid tuleviku kohta, tuleks teha aga, et teha õnnelikeks.  Küllus, headus, kõik on õnnelikud.  (Kas selles ei teki hirm? M.P)

Kui me vaatame utoopilist kirjandust – seal puuduvad huvitavad inimesed. Ühiskond on huvitav, aga mitte isiksus. Kirjanduses näiteks, on jõudu kirjutada ühiskonnast, aga mitte isiksusest.

Anti – utoopiad on aga huvitavam, kui utoopia. Anti- utoopias, inimene võitleb ülivõimsa ja ülitarga süsteemi vastu. Näiteks Matrix. Päris huvitav anti-utoopia Voinovits Moskva 2042-üks on Gorbatsovi reaalsus, kuidas perestroika võidab ja mõned asjad ta nägi täielikult ette, aga teine on Solsenitsevi utoopiline ühiskond (religioosne, anti – läänelik).

Utoopia puhul on meie ühiskonna kriitikaga tegemist, igaljuhul ei ole see fantaasia, aga need on omavahel seotud. Et oleks selge utoopia, siis selle kirjeldamise heaks näiteks on kommunismi kujutis (tootmisjõud ja töösuhted on koostöös, töö on puhkus).

Kokkuvõtteks. See siin on mis iganes. Mis iganes sai räägitud ja kuuldud, siis selgeks sai ehk utoopia mõiste, seda just eristamaks anti-utoopiast.  (M.P)

Bloggi märkmed avaldatakse loengu pidaja professor Mihhail Lotmani nõusolekul.